Rootsi võimu poolt Põhjasõja ajal rajatud nn Gootide reduut oli kavandatud osana kuningriigi piirialade kindlustuste võrgust. Tallinnas alustati 1677. aastal muldkindlustuse ehitamist Toompea lõunaküljele – see sai hiljem nimeks Rootsi bastion. 1699 valmis Götamaa ehk Gootide bastioni projekt, mida aga Põhjasõja tõttu enam ellu ei viidud. Selle asemel ehitati 1704. aastaks valmis märksa väiksem reduut. Oma nime sai see Rootsi lõunaosa ajaloolisest nimetusest Götamaa, mida peeti ühtlasi muistsete gootide algkoduks.
Gootide reduut kujutas endast viisnurkset muldkindlustust eskarpmüüri ja kaitserinnatisega väliskülgedel. Reduudi siseküljel paiknes kahepoolne trepp ja rajatise peale mahtus kümmekond suurtükki. Pärast rootslaste lüüasaamist Poltaava lahingus 1710. a langesid venelaste kätte ka Rootsi kindlustused Läänemere idakaldal, sh Tallinn. 1740. aastatel täiendati neid siin vallikraavi ja muldvalliga. 1905–1907 aga lammutati reduudi põhjakülg valli peale viiva jalgtee rajamiseks, üle vallikraavi ehitati sild ja reduudile istutati puid. 1920.–1930. aastatel täideti vallikraav ja osale lagunenud müürist laoti uus fassaad.
Götamaa ehk Gootide reduut piirneb ühelt poolt Snelli tiigi ja teiselt samanimelise staadioni vahel ning moodustab pärast restaureerimist loogilise haljastuspiirkonna jätku Toompargis.
2020 aastal tehtud restaureermistöö käigus eemaldati reduudi pealt metsikult kasvavad põõsad ja üksikud mädanikust kahjustatud puud. Taasavati ja laoti üles ülemised madalad paemüürid, mille taga paiknesid 17. sajandil suurtükid. Taastati alumine eskarpmüür ja rajati uus trepimarss Hirvepargi poolsel küljel. Reduudi plats haljastati ja rajati uus kõnnitee koos valgustusega.
Põnev leid: müüride lahtikaevamise käigus avastati nõlvade seest endised suurtüki laskepesad. Kuna täpselt suudeti tuvastada vaid 3 laskeava, siis taastati need endisaegsel kujul. Eestis on sellised laskeavad taastatud vaid Kuressaare piiskoplinnuse bastionkindlustel. Põhja-Eesti piirkonnas pole varem suurtüki laskepesasid sellisel kujul taastatud. Kaevetööde käigus leitud laskeavade profiilid õnnestus tuvastada tänu 17. sajandi nõlvade ja laskeavade ehituse tehnoloogilale. Nimelt, tollal kindlustati nõlvad turbamätastega, mille kihid olid laotud iga 30 cm tagant, vahel täitepinnas või liiv. Liivases pinnases oli võimalik märgata tumedaid turbamätta viirge ja nende põhjal üles mõõta laskeavade profiilid.
